Paksuke!

Nonii.
Kõik, kes ei tea siis ma olen uuesti koolijuts. Korra kuus ühel nädalal veedan ma ülikoolis. Eelmine nädal oli mul esimene sessioon, mis siis nõudis harjuda uute asjade,äratuste ja kohaleminekuga. Autojuhilube mul VEEL ei ole käes, et Erkkil on kohustus mind Aseri viia, et seal saaksin bussiga Rakvere, ning sealt edasi lähen sugulasega. Nii mõnelgi päeval ma jäin hiljapeale, niisiis meil oli megakiire toast lahkumisega. Reedel jooksin lahtiste kingapaeladega,sassis juustega,õppematerjal ning mantel käeotsas autosse.Kihutasime Aserisse ja jõudsin ilusti bussile :)!!! Yeee!
Kusjuures ärkan isegi liiga vara, aga jäen kuskil vahepeal uimama. Ning veel ütlesin kohvi juues Erkkile, et kindlasti prügikast välja viia, muidu Porto tühjendab selle ise ära(oli juba välja tõstetud põrandale).
AGA siis helistas Erkki , et kas siis viisime prügi ära...Porto oli lihaleeme kõik ära söönud :S, ning silmnähatavalt paks nigu pall keskelt. Oehhh...Erkki läks taga õues ja kohe tühjendas oma sooled ära. Mina sattusin muresse ja paanikasse(nagu alati, mis puudutab Portot),googeldasn igast asju, ning kõige õudsam sõna , mis sealt välja lugesin oli maokeerd.Palusin Erkkil ruttu kiirabisse helistada ja küsida nõu. Arst naeris kui kuulis et koer oli prügikastist lihaleent söönud :D. Ei pidanud muretsema, et kõik saab korda, ning nii väikestel koertel maokeerdu nii lihtsalt ei tule. Huhh,kivi langes mu südamelt. Päevapeal tuli tast kartulitükid,porgandid kerest välja,ikka soolte kaudu. Järgmine päev  oli Porto juba normis, kuna süüa ei andnud eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sai ainult vähkese, kuna hommikul peale õueskäiku  tundus ta juba oma tavaolekus tagasi. Tänaseks on poiss nigu ponks. Sai ndvl mere ääres jalutatud,frisbyt lennutada ja niisama taga mängida.


Muide, tahtsin trennivideosi postida, aga ei õnnestunud arvutisse laadida. Lasen Erkkil üle vaadata, mis siin viga on.
Kolmapäeval lähme trenni,vahepeal jäi nädal vahele.

Vigane mina ja valulävita koer?

Rääkige nüüd teadjamad, kas koertel on kõrgem valulävi või mis? Porto tahtis täna mu kõrvale tooli peale hüpata, aga ta ei arvestanud, et kirjutuslaud ju ees ja selline mütsakas käis, tema aga ei teinud teist nägugi. Lõi siis pea ära. Mul endal süda kloppis ja huul kippus värisema. Aga kutt oli jumala õnnelik, et sai mu kõrvale. Kas selline pea äralöömine ei tee talle mingit liiga, ei mõju nägemisele või muud moodi närvisüsteemile???
Ahh jaa, vigane mina- kõndisin kodus ringi ja astusin põlve meniski välja. Täitsa tasasel pinnal, selleks on vaja väga geniaalset inimest :). Nüüd lombakas mina ja koer, kes ei mõista õueskäigul, et ei maksa mind tirida ja ei maksa mulle peale hüpata, kui mul pulikas viskamiseks käes on.

Kõike kaunist,

Laura&Porto

Mõnikord on Porto sellise käitumisviisiga ...

Ja siis jälle selline

Sügis:)

Tere tere kõik see pere. Porto läks blogipidamisest puhkusele, nagu välja tuli, pole ta eriti usin kirjutaja. Eks on ka tegu oma käppadega siis klahvidega klõbistada ;).
Meie nüüd oma perega elame pooleldi Ida-Virumaal. Veidi harjumatu on mul see(Laura siis olen), alles oli ju see kui peale keskkooli kolisin ära siit ja katsusin elu teha Tallinnas. Tükk aega läks , et ei igatseks endist kodu ega vanat elu. Nüüd siis harju jälle tagasi :d.

Portol pole vist erilist asja, tema on kiire kohaneja. Peaasi, et oleksime mõlemad meie olemas( Erkki&Mina),süüa, ja piisavalt aega , et temaga tegeleda. Trennis oleme siiski pea igal nädalal käinud. Kahju oleks sellest loobuda. See ju kõik Porto enda pärast, mis russelile ei meeldiks siis joosta ja hüpata.
Eile proovis ta veel uut trikki- rulaga sõitu. Väga vahva oli, peame endale koju ka muretsema, siis saame tihedamini harjutada. Kahjuks esimesed katsed olid paremad, nii kui filmima hakkasin siis polnud enam SEE. Mõtlesin, et käin nendega nii tihti kaasas kui võimalik. Saaksin filmida, ning Erkkil pärast mugav vaadata, mis läks viltu(kui läheb) ja mismoodi saaks paremuse suunas areneda. ÕPPIDA ÕPPIDA ÕPPIDA!!!

Porto tegemised on kõik endised. Vokas käime rannas jalutamas ja matkamas. Lemmiktegevused ujumine ja pulga järele jooksmine. Seda viimast jääkski ta tegema kui oleks kedagi, kes jääkski seda viskama. Frisby on ka selline asi, mis ajab ta täitsa meeletuks. Selle peidan ma ära kui enam ei viitsi visata talle :d , häbemata nagu ma olen .

Ta meile väga vahva pereliige, oma väsimatu loomuga jalutaks meiega kasvõi maailma otsa, ainult et Erks väsib tihtipeale ennem ära kui ma soovin seda teekonda ette võtta :D .Portoga koos olles on võimatu olla kurb või mossis. Pilk talle ja juba tulevad uued mõtted, et jeerum kui armas ta on, kuidas tal küll nii tark silmavaade on ja millest ta küll mõtleb kui ma niimoodi heietan alati :D...


Vahepeal said meie kutsad kahe aastaseks. Pidu oli tore, sai palju süüa&nalja ja kutsid rohkelt mängida. Porto kiskus ka riidu nagu ikka..On ikka isane, koguaeg vaja end tõestada : "Vaadake mind,vaadake kui puhevil ma olen, nii äge,nii võimas". Huvitav , kas ta peeglist end vaadates näeb lõvi pilti seal?

Ehk siis hakkab siia ka rohkelt trennivideosi ja pilte tulema:).

Tere suvi!

No heihei, Kuidas Teil läheb? Mul läheb hästi...

Üks õhtu Erkki uuris Lauralt, et miks Potsu blogis midagi pole, Laura vaatas siis tühja pilguga otsa umbes, et mis blogi? Ja siis ahhjaaaaa :D!!! Unustas täitsa ära :S.

Alustame siis täitsa algusest.

Ma nüüd poole kohaga Ida-Virumaa kuts, Erkki läks Kalvi tööle, et aegajalt resideerume Lauraga ka seal. Nüüd oleme küll viimased 2 nädalat rohkem suvilas olnud,Vokkas. Seal mul ikka nii hea olla. Oleme õues terve päev, käime mere ääres jooksmas,ujumas,pulka viskamas,parte jahtimas. Õhtuks olen läbi kui käbi, hommikuks olen virk ja kraps tagasi, et kõike otsast peale teha!!!

Vahepeal käisin Tuhalas ja Pärnumaal võistlustel, Tuhalas tegin mõned vead, aga vähemalt sooritasin raja lõpuni. Pärnus sain lausa "poodiumile", esimese raja eest sain teise koha. Teise raja tegin esimese koha vääriliselt :). Sain auhinnaks maiuseid ja ühe pesa..Ainult , et ma ei saa aru, miks see pesa nii väike on??? Need mehhiklased mahuvad sinna aga russelile jääb ju väikseks??? Ma pärast panen ka pildid, siis näete, kuidas ma pean seal väänama end. Aga mulle meeldib see nii või naa, eelmine pesa on ka alles, see ikka põhikoht, see pisike niisama lebola.

Mu esimene näitus oli ka nüüd 29.juulil :) JRT erinäitus,Tallinnas. Handler oli mul Kristi, arvasime, et nii on mõtekam.Kristi teab kuidas ja mis, oskab mind paremini ohjeldada seal. Kuna see oli mul esimene kord, siis ma olin suht nihverdis, ei hoolinud ei maiusest ega midagi. Tahtsin teisi nuusutada,vajadusel kakelda või mängida. Noo niimoodi vingerdasin ringis, et kohtunik kutsus mitteametliku temperamendi klassi ennast näitama. Avaklassis sain siiski oma suurepärase karismaga neljanda koha ;). Laura oli väga õnnelik, karikas ja rosett  ju nüüd olemas :P. Küll ma ka kunagi SERT-i saan ;)!!! Temperamendis ma ei saanud midagi :( aga teinekord ehk ;)!!!
Ühesõnaga võistluste ja näituste pisik on Laurat&Erkkit tabanud. Nad nii uhked minu üle ja loodavad , et harjutamistega saan ma aga edasi pürgida. Ning ega see ei tähenda, et mu tava koeraelu saaks nüüd kuidagi kahjustada või ma peaks millestki lõbusast loobuma. Kõik ikka sama vahva mul, agilytit ma lausa armastan,näitus ka ju huvitav, teisi koeri nii palju . Mu eest hoolitsetakse hästi, et ma ei piinle mitte kuidagi seal,ausalt. Ja ega sellised tegemised igale peremehele/perenaisele ei sobigi, selleks peab ise paras aktivist olema, et viitsiks kell 5 hommik ärgata ja startida :P ja omadele poistele kaasa elada  jne.

Tänud Kristile ja Nataljale, et nad on aidanud mind treenida :)